Reading time:

Enam ei joo

Noh. Asjalood on nüüd seal maal, et see sai nüüd vist selgeks.
Olgu kiidetud suvepäevad, alkohol, mu keha ja vaim!

Olgu kiidetud alkoholivabade õllede väljamõtleja! Ei saa jätta märkimata, et õlled maitsevad mulle väga, aga tänasel päeval on neil üks väga suur miinus üldjuhul küljes - teevad purju. Noh, ja võtsin siis omale ühe mõnusa rohelise Go ligi ja tunnen, kuidas aju on petetud: väike mõnus tiks tuleb sisse, tuju hea ning kerge briis sasib juukseid. Päike sirab mõnusaid suvekiiri ja propeller keerutab tuulekest seeliku all, taustal meelitab meeli mõnus muusika ja "that's the living" – nagu sealt just kostus.
Mida siis päriselt tarvis on? Eks ma ole seda õlut omajagu tarbinud küll, et aju on maitse selgeks saanud ning olemise joomise ajal. Äkki mulle piisabki sellest veidikesest mõrust?
Milleks üldse alkohol? Kui sellega veidi liialdada, siis järgmist päeva lõõgastumiseks nimedada küll ei saa – kaua sa ikka end petad. Joomise ajal aju justkui vabaneks meeletust blokeeringust ning laseb keha ja vaimu valla. Alkohol aitaks justkui põgeneda mõruks tegeva elu eest ja "unustada" igapäevast kibedust. 

Iseenesest on see huvitav. Teed omad valikud, elad nende valikute järgi ja siis "ergastad" oma meeli keha nüristavate leebeainetega, millest on üsna kerge sõltuvusse jääda muresid või probleeme kujundlikult uputades. Igas inimeses pole julgust ega rammu teha see otsus nüüd ja praegu. Ja sõltuvus on ikka üks halb asi küll.
Ausalt! Mul oli plaan suvepäevadel täiega seilata ja pidu-pidu-pidu! Kurrat!!! Peale esimest päeva oli hommikul ärkamine nii õudne ja hirm kaljasega purjetama mineku ees niivõrd suur, et isegi elu jooksis silme eest läbi ja kujutlesin ette, kuidas mu lähedastele mu kõngemisest teada antakse ja kerge pisargi tekkis silmanurka. Jajah! "Võta ibukat! Oksenda!" No mida sa oksendad, kui veerand tundi topid näppe kurku ja isegi vahetult pärast vee joomist ei tule midagi välja. Ehk. Peavalust, mis kõige hullem polnudki, sain lahti, kuid minu sees oli torm, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Purjekas liikus lahel nii vaikselt, et seegi ei aidanud kaasa. Vett vahtides tahtis pilt lihtsalt tasku minna, seega keerutasin end vaikselt pikali. Mingi hetk üritasin leida elu mõtet. Sain selgeks, et see on nüüd selge. Kodukootud jookide suure austajana sirutasin välja käe, et mekkida, kuis käsitöö siider õnnestunud on (endaga kokkuleppeid tehes leppisin ka selles kokku, et mekin ikka moka otsast... lonksuta). Sellest piisas, et torm välja lasta. Viimane oli õnneks mu vastu na viisakas ja leebe, et lubas seda teha tsiviliseeritud inimese kombel, mitte üle parda või kellelegi näkku). Kapten ehmus ära, kui ütlesin, et ta meisterdatud siidri mekutamisest piisas – oh, ta ei kujuta ette, et see siider oli tõesti väga hea mekiga, kuid pärast seda oksendamine on ilmselgelt väga veenev. Alkohol vastu huuli oli juba piisav – ju leidsid vaim ja keha mõlemad, et ah, nautigu kah veidi sõna otseses mõttes seilamist. Ma ei otsustanud alkoholist loobuda homme, vaid see otsus oli nüüd ja praegu või ei kunagi. Vedas, rsk! Ja vahel on nii, et tahad kellegi kõrval parem inimene olla, mis ka veidi kaasa aitab.
Ennekõike ikka enese pärast.

Kui Ärni erinevaid käsitöökaid degusteerib, küll ma veidi ikka nuusutan ja šmekutan, kuigi hetkel arvan, et vist siiski mitte.
Ja küll ma sel aastal valmistet šnapsudele ka joojad leian.
(Kogu siinne tekst sisaldab isiklikke kogemusi, enese põhjal näidete toomist ning analüüsi ja reaalsusele silma vaatamist)

Mariana
Estonia